Kõige praktilisem kergliiklusvahend maailmas

Rääkides elektrilistest kergliiklusvahenditest, tuleb eestlasele kõigepealt pähe elektriline tõukeratas, mis on viimase aasta jooksul uueks normaalsuseks saanud. Kuid on olemas veel palju praktilisem elektriline kergliikur, millest paljud kuulnudki ei ole. See on elektriline üksratas.

Mis, kas see, millega tsirkusetolad sõidavad? Ei, mitte see, vaid elektriline – umbes 60 sentimeetrit kõrge liikur, mille 16–18-tollist ratast ümbritseva kere mõlemal küljel on pedaalid, kus seista. Lenksu pole. Kui kallutad end ettepoole, liigub see edasi, ja kui tahapoole, siis jääb seisma. Kompaktne, kerge, kiire, hea läbivuse ja suure sõiduulatusega. Parem kui ükski teine elektriline kergliikur siin maamunal.

Aga sellega ei ole ju võimalik normaalselt kusagil peale sileda ja sirge tee sõita, rääkimata äkkpidurdusest?

Vale. Keskmiselt võtab elektrilise üherattalisega esmase sõiduoskuse saavutamine aega 10–30 minutit. Mõninga vilumusega on võimalik sõita äärekividest alla ja üles ning kui natuke rohkem harjutada, siis võib ka väiksematest treppidest alla sõita. Tõukerattaga sellist asja juba ei tee. Osavamad sõidavad ka tagurpidi ja kihutavad metsas mägiratturitega võidu. Äkkpidurduse õppimine võtab tõesti natuke rohkem kui 30 minutit aega, aga see oskus tuleb aja ja kogemusega.

On need ikka ohutud? Kui aku peaks tühjaks saama või ratas end sõidu pealt välja lülitama, siis olen ju ninali asfaldil?

Üksrattaga sõitmine sarnaneb rattasõidule – kui hoogu ei ole, siis püsti ei püsi. Siis tuleb jalg maha panna, nii ratta kui ka üksrattaga. Üksratastes kasutatav tasakaalustamise tehnoloogia on viimaste aastatega nii palju arenenud, et sõidu pealt väljalülitumist või mingeid anomaaliaid kartma ei pea. Turvalisus on kõikide tootjate prioriteet number üks. Kui sõitja ratast liialt „piinab”, siis annab see kerge pedaalide tagasikallutusega märku – võta nüüd tsipa rahulikumalt. Samuti ei ole vaja muretseda aku ootamatu tühjaks saamise pärast, sest ratas annab ka sellest aegsasti teada.

Miks on elektiline üksratas praktilisem kui teised kergliikurid?

Sõidu ajal on käed vabad – rohkem vabadust. Poodi minnes on üksratast tunduvalt mugavam kaasas kanda – hoides üksratast teleskoopsangast, „jalutab” ta ise su kõrval. Kui panna kõrvuti sama palju kaaluv tõukeratas ja üksratas, siis keskmiselt saab üksrattaga ühe laadimisega läbida kaks korda pikema maa. Seda sellel lihtsal põhjusel, et üksrattal pole raami, lenksu, pidureid jms. On vaid suur aku, mootor ja üks suur ratas. Suur ratas tähendab, et üksratta veeretakistus on väiksem ja ta ületab konarusi palju sujuvamalt kui tõukeratas. See tähendab ka seda, et üksrattal on palju vähem kulujuppe ja asju, mis saavad katki minna. Kõik see teeb üksratta jooksvad kulud tunduvalt madalamaks kui tõukerattal. Kui sõiduauto pagasnikusse mahub kõige rohkem kaks elektrilist tõukeratast, siis üksrattaid mahub sinna kasvõi kaheksa.

Kas üherattalisega sõit väga aeglane ei ole?

Linnasõidul üksrattad tõukeratastele kiiruse poolest alla ei jää. Turvaline kiirus on individuaalne, aga enamiku kogenud sõitjate jaoks on see u 20–35 km/t. See on sama nii elektriliste tõukerataste, üksratta kui ka tavaliste jalgrataste puhul. Enamikul uutel üksratastel on kiirus turvalisuse pärast piiratud 20 või 25 km/t, kuni esimesed 200 kilomeetrit on läbitud. Seejärel saab suuremad kiirused lahti lukustada. Siiski peab meeles pidama, et üksrattaga sõites peaks ALATI olema kiiver peas ja kindad käes.

Hea on tulla ja teha esmane 30-minutine koolitus ja proovisõit Telliskivis, kus Voltride’i poes ka üksrattaid müüakse.

Lõpuks ka natuke oma kogemusest

Aasta aega tagasi ei mahtunud mulle pähe, miks ma üldse peaksin elektrilise üksrattaga sõita proovima, kui mul on palju praktilisemana tunduv tõukeratas. Lõpuks lasin ennast siiski veenda ja läksin proovisin asja ära. Eneselegi imestuseks hakkas sõit pärast viit minutit Pirita terviserajal ukerdamist juba täitsa tulema. Minu jaoks oli alguses kõige keerulisem järskude kurvide võtmine, kohalt minemasaamine ja seismajäämine. Kuid pärast kahte õhtut metsa vahel sõitmist tundsin ennast juba nii kindlalt, et otsustasin sellega linna kohtumisele minna. Alguses natuke kartsin, kas saan igal pool pidama ja kohalt liikuma, aga kõik lõppes hästi. Sellest punktist alates tuli kindlus ja oskus juba väga kiiresti ning nädala pärast sõitsin üherattalisega juba üsna pingevabalt.

Neile, kes on alles esimesi katsetusi tegemas, ütleksin, et kui esimesed 10–30 minutit ära kannatada, on tunnetus käes. Paaril päeval sama palju veel ja siis on juba täitsa võimalik üksrattaga sõita. Kuu aja pärast ei taha te enam millegi muuga sõita. Täpselt sama moodi on juhtunud ka Voltride’i meeskonna liikmetega, kes nüüdseks kõik üksrattaga sõidavad. Ja neid inimesi on järjest rohkem. Üks vanahärra, kellel on vanust 78 aastat, käis hiljuti omale teist üksratast soetamas. Jah, ta liigub üksrattaga iga päev, siinsamas Tallinnas. Ja see on ka arusaadav – see vabaduse tunne ja sõidumugavus ei ole ühegi teise elektriliikuriga võrreldav.