Timuri lugu – 10 000 km elektrilisel üksrattal!

See oli umbes 6 aastat tagasi kui sattusin ühele üksratta poe avamisüritusele kuhu minu sõber kutsus. Seal üritusel sain proovida sõita üksrattaga (EUC) ja läbi õnne võitsin endale üksratta rendi kaheks kuuks. Tänu sellele hakkasin ma igapäevaselt sellega harjutama.

Üksrattaga sõitmise õppimine läks mul kiirelt. Abiks olid parkuuri ja akrobaatika kogemus mille käigus hea tasakaaluoskus saavutatud. 3 minutiga suutsin ma juba otse sõita ja 15 minutiga pöörasin! Harjutades tunnike veel tekkis mul võimalus võtta osa võistlusest kus ma jõudsin finaali.

Tol ajal oli see kõik nii ebareaalne, ei saanud üldse aru, kuidas see elektriline üksratas töötab. Praeguseks on üksratas olnud palju aastaid mu transpordivahend ja ma pean seda konkurentsitult kõige kiiremaks ja efektiivsemaks viisiks linnas liikumiseks. See hoiab mul Helsinkis liikudes reaalselt umbes 1-2 tundi päevas aega kokku.

Alustajatele ütlen üht:”Proovi!”. See võib muuta sinu elu paremaks. Jah, algus on natuke rohkem vaja õppida kui näiteks tõukerattaga. Kui saad esimese tunnetuse kätte ja suudad otse sõita ning ka pöörata, võid end lugeda algajaks. Võid ka paar korda kukkuda või ratta pedaalidelt maha joosta, aga see ei ole midagi hirmsat. Algaja oled sa kuni esimesed 100km on läbitud . Kui esimesed 1000km on sõidetud, siis võid ka metsaradu proovima minna. Profiks saad kui on sõidetud 10000km. Mul just sai eelmise rattaga Kingsong 16X´ga 10000km täis.  Selleks kulus mul pool aastat.  Valdav osa sellest tuli üksrattaga Helsinkis Wolti toidukullerit sõites. Seda võib muuseas teha igaüks, kel meeldib linnas üksrattaga sõita, ükskõik kas siin Helsinkis või ka Tallinnas, kus lisaks Woltile on ka Bolt Food.  Võin öelda, et teenistus on hea tänu kiirele liikumisele.

Ma arvan, et selle töö juurde tõigi mind see, et mulle nii väga meeldib üksrattaga sõita. Üksratas annab mulle linnas tõelise vabaduse tunde. Ta on linnas ikka väga kiire. Ma ei saa ka varjata, et on olnud õnnetumaid päevi – varakevadel sõitsin suverehviga ja trammiteel oli vihmast märg jäine koht. Nagu ikka ei olnud just sel korral käekaitseid peal –  murdsin käeluu. Aga ega ma ei saa selles üksratast süüdistada. Oma lollus.

Praegu sõidan esimesi päevi uue rattaga Kingsong S18. Valisin selle, sest see on minu arvates parim ratas minu tööks. See on esimene amordiga üksratas ja arvan, et tulevik on just amortidega EUC´del. Peale sellega sõitmist enam tavaliste peale tagasi ei taha minna. Mu eelmine ratas oli Kingsong 16X, mis on ka täna üks paremaid rattaid, millega sõita. Enne seda oli Kingsong 16S 680Wh. Proovinud olen kõiki populaarsemaid rattaid – tihtilugu sõpradega kohtudes vahetame rattaid ja proovime üksteise omi.  Huviga ootan, et saaks proovida ka Inmotion V11 mudelit, mis on ka amordiga.

Hoolimata sellest, et ma ise üksrattaga sõitmist naudin ja sellega iga päev tööd teen, ei usu ma  et üksratas lähitulevikus mainstream liikumisvahendiks muutub. Valdava osa inimeste jaoks on see ikka täitsa hull asi, või parimal juhul arusaamatu ja hirmutav.  Aga kes teab, võibolla ma eksin…  Vähemalt ühel korral sain ma üksrattaga ka inimest aidata. Olin parasjagu tööl ja nägin, kuidas noor neiu üritab tassida ülirasket maja ust koju. Pakkusin abi, tõstsin ukse üles ja sõitsin sellega üksrattal tema koduni. Ta ütles et mina olen tema päeva kangelane 🙂

Mu pere on minu üksratta sõiduga täiesti harjunud, mu naine igati toetab seda. Sest ma ju teenin raha kah ikka päris hästi tänu sellele. Tulin IT sektorist (DevOps project manager) üle Wolti täiskohaga oma “hobi” harrastama, mis mulle väga meeldib!

Loe lisaks Priidu kogemust elektrilise üksrattaga!

Jälgi Timuri tegemisi tema instagrami lehel!