Õpime elektrilise üksrattaga sõitma. 4 müüti EUC ümber

Elektriline üksratas on moodne ja tulevikku vaatav kergliikur, mis toob inimestes esile väga vastakaid emotsioone. Osasid tabab üksratast tänavapildis nähes üllatus, teisi nõutus ning kolmandad saadavad ühel rattal vuhisevat tegelast igatseva pilguga.

Kuna elektrilised üksrattad on asunud maailma vallutama alles viimastel aastatel, on tegu paljude jaoks täiesti uue ja ennenägematu sõiduriistaga. Uus ja huvitav seostub tihtilugu müütidega ning eelarvamused on ka selle vahva sõiduvahendi juurde kiired tekkima.

Selleks, et üksrataste teemasse pisut valgust heita, võtame ette neli kõige levinumat möödapanekut ehk müüti üksrataste kohta ning selgitame kuidas asi tegelikult on! 

1. Üksratas on ohtlik

Elektriline üksratas või inglise keeles EUC (Electric Unicycle) on tööpõhimõttelt isetasakaalustuv mehhanism, mis võtab appi elektroonika, kasutab kiirendusmõõtureid, güroskoope ja teisi nutikaid lahendusi. Sisselülitatud üksrattaga sõitmine on väga sarnane tavalisele jalgrattasõidule, sest külgsuunalise tasakaalu saavutamiseks on oluline saavutada teatud kiirus. Pikisuunas tasakaalustub üksratas elektroonika abil iseenesest, täpselt nagu ka jalgratas, mis tänu kahele rattale kindlalt maas püsib.

Masin liigub edasi keha ettepoole kallutades ning pidurdub, kui kallutad end tahapoole.

Arvamus, et üksrattale astumine lõpeb kohese kukkumisega on väga ekslik. Õigeid nippe kasutades ja piisavalt harjutades on tegu vägagi loogiliselt toimiva liikuriga. “Targad” pedaalid hoolitsevad, et juht liiga uljaks ei muutuks ning lisaks on olemas ka erinevad ohutusfunktsioonid, alarmid ning kiiruspiirang.

Üheks võtmesõnaks elektriliste üksrataste puhul on ka tähelepanelikkus ning oskus paar sammu ette mõelda. Kindlasti ei tasu unustada ka elementaarset kaitsevarustust, seega kiiver pähe ja kaitsmed peale!

2. Üksrattaga on keeruline sõitma õppida

Ohtlikuse järel on see teine levinud müüt üksratta kohta. Enamik meist on suutnud jalgrattasõidu selgeks saada, ent üherattalisega sõitmist kujutatakse ette kui enneolematut obstaaklit, milleks vaid dresseeritud tsirkusekarud võimelised on. Kuidas siis üksrattaga sõitmine toimub?

Nagu ennist juba mainitud, liigub üksratas edasi kui sõitja ennast ettepoole kallutab ja pedaalide esimestele äärtele rohkem survet avaldab. Üksratas aeglustab ja peatub kui sõitja end tahapoole kallutab. Seejuures langeb suurem surve pedaalide tagumistele äärtele. Niimoodi pedaale ettepoole ja tahapoole surudes ajame neid nö horisontaalasendist välja. Kuna aga ratas on õpetatud pedaale horisontaalasendis hoidma, siis ta vastavalt ka reageerib kiirenduse või aeglustusega, et saavutada horisontaalasend. Keha vastavalt vasakule või paremale keerates ning samaaegselt pisut sisekurvi kallutades on võimalik teha pöördeid ning edukalt üksratast manööverdada.

Kõige aeganõudvam osa õppimisest on ilmselt elektriratsu seljas tasakaalu saavutamine ehk esimesed kriitilised meetrid. Masin stabiliseerib end küll ise, ent selle küljelt-küljele püsti hoidmise eest peab hoolitsema sõitja. See osa ilmselt ongi kogu õppimisprotsessi juures kõige keerukam.

Reeglina võtab usinal harjutajal esimeste iseseisvate sõidumeetrite saavutamine ca pool tundi kuni tund ning elementaarne sõiduoskus ja põhitõed saavutatakse hiljemalt paari päevaga. Et asi lihtsam oleks, saab algaja üksrattur vaadata ka meie eestikeelset õppevideot!

3. Elektriüksratas on mänguasi, mitte praktiline liiklusvahend!

Levinud eksiarvamus on, et tegu on lõbusõidukiga, mis paslik ehk üksikutele asjaarmastajatele ning igasugune praktiline väärtus puudub täielikult. Seegi väide pole tõsi!

Olenevalt mudelist võivad üksrattad tänu suure mahutavusega akudele läbida ühe laadimisega hõlpsalt ligemale 200 km. Mootori võimsusvaru on piisav, et teha vajadusel kiiremaid lõike ning suurepärane manööverdusvõime tuleb eriti hästi esile tiheda asustusega piirkonnas.

Üksratas on väike ja võrdlemisi kerge, seetõttu pole probleemiks seda korrusmaja trepist üles tassida või auto pagasiruumi tõsta. Pikendatav käepide tähendab, et üksratast ei pea õue jätma, kui põikad poodi, lähed kontori või astud sisse kohvikusse.

Tänu oma lihtsale ehitusele ei nõua elektriliste üksrataste hooldus liiga palju aega ega raha ning vastupidav konstruktsioon on mõeldud kestma tuhandeid kilomeetreid.

Kui aus olla, siis tegelikult tundub, et tegu võib-olla kõige praktilisema kergliikuriga maailmas!

4. Elektriline üksratas sobib vaid asfaldile, kasutada saab vaid suvel

Üksrattaga mööda peegelsiledat asfalti kulgemine on fantastiline tunne. See aga ei tähenda, et masin teistsugusel pinnasel hakkama ei saaks. Kruusateed, metsatukad, äärekivid ja teised takistused pole sitkele liikurile ja kogenud sõitjale ammugi probleemiks! Näiteks Kingsong KS-S22 on lausa loodudki silmas pidades kõige nõudlikemaid teid!

Tänu oma kergusele ja kompaktsusele saab sõiduvahend hakkama kohtades, kus teised hätta jäävad. Üha enam mudeleid on varustatud ka amordisüsteemiga, mis muudab tavasõidu veelgi mugavamaks ning annab väljundi maastikusõidu sõpradele ja metsaradade vallutajatele.

Kes otsivad üksrattast aastaringset transpordivahendit võivad samuti rõõmustada. Kuigi enamik tootjaid ei hõika välja, et nende mudelid on 100% veekindlad ning lausvihmas sõitmine on kindlasti risk, võib siiski kinnitada, et üksratta puhul on tegu väga head niiskuskindlust pakkuva elektriliikuriga.

Parim lahendus oma ratas igale ilmale vastavaks teha on tellida veekindluse tõstmine Voltride Services. Vajadusel saab üksrattaga edukalt sõita ka lumistes oludes, sest töökojas saab paigaldada ka naelrehve.

Loodetavasti hajutas artikkel nii mõnedki kahtlused ja tegi selgemaks, mis “loomaga” elektrilise üksratta puhul tegu on. Muide, Voltride esinduskaupluses Tallinnas saab kogenud juhendaja abiga üksratas ka proovida!

Kui aga tekkis mõte endale see äge liikur koheselt soetada, siis kõige uuemad mudelid leiab loomulikult Voltride e-poest!

Uued elektrilised üksrattad Voltride poes Kingsong S19 S22 Begode EX2 Master T4 Inmotion V13 V14 Veteran patton Veteran Lynx