Elektritõukerattaga sõit nõuab koolitust
Inimesi, kes on aastaid sõitnud tõukerattaga on väike osa võrreldes nende kõikidega, kes on just nüüd tegemas oma esimest sõitu värskelt ostetud tõuksiga või tänavalt võetud renditõuksiga. Esimene sõit tõuksiga, mida ei peagi ise jalaga lükkama, on eufooriline. Nii lahe on tuisata mööda jalakäijatest, isegi ratturitest.
Sageli kipub ununema mõistlikkus ja ettevaatlikkus. Kes on pikemalt tõuksi ja ka rattaga sõitnud, teavad et õnnetuste vältimisel on sõitja osavusel kaduvväike osa. Peamiselt hoiab ratturit tervena ettevaatlikkus, mis põhineb kogemusel nii sõiduvõtete osas kui ka võimalike ohuolukordade ettenägemisel.
Esimene asi, mida kõigile elektritõuksiga sõitjatele soovitada on kiiver. Tean omast käest, et see nõuab kõva iseenese sundimist, et kiiver pähe panna – oht tundub nii ebareaalne ja kiivri vajalikkus marginaalne. Aga see on olemas. Ja tihtipeale juhtub just siis, kui mõtled, et “lähed käid korra ära” – lühike maa, mis seal ikka juhtub… Kiiver on asi, mida TUNGIVALT soovitaks renditõukside pakkujatele lisada oma teenusele. Renditõuksiga sõitjate hulgas on väga palju neid inimesi, kel on see elu esimene tõuksisõit, napib nii oskusi kui ettevaatlikkust. Ja kindlasti pole neil oma kiivrit kaasas kui tõuks võetakse.
Teine soovitus on iga kord tõuksiga sõitma minnes teha väike tehniline kontroll, kas kõik toimib – pidurid (mis näiteks ketas- ja trummelpiduritega tõuksidel vajavad alatihti hooldust), kas signaalkell, tuled ja reflektorid on korras, kas lenks või muud osad ohtlikult ei logise ja et kõik kruvid on olemas ja kinni. Isikliku tõuksiga sõitjatel on enamasti hea ülevaade oma tõuksist olemas ja loodetavasti hoitakse see ise või teeninduse abiga töökorras. Renditõuksi korrasoleku eest vastutab teenusepakkuja, aga sellest hoolimata on ka nende tingimustes, et sõitja peab ka ise veenduma tõuksi korrasolekus.
Nüüd mõned praktilised asjad mida elektritõuksiga sõites silmas pidada. Kui oled algaja, ära mine kohe tihedasse liiklusse inimeste vahele või autotee äärde rattarajale. Sõida rahulikuma kiirusega, nt kuni 15km/h kõrvaltänavatel, pargis, kergliiklusteel. Harju gaasi, piduri ja tasakaaluhoidmisega, ka väiksel kiirusel ja kurvides. Proovi järele, kuidas saad hakkama äärekivide ületamisega. Kui mootorita tõuksiga liigud 15-20km/h, siis elektritõuksiga on kiirused suuremad -25km/h. See pole numbriliselt suur vahe, aga kui 15km/h sõites võib tasakaalu kaotades end “päästa” rattast lahti lastes ja jooksma hakates, siis 25km/h kiirusel see ei pruugi õnnestuda. Mistõttu on oluline osata erinevates olukordades reageerida, vajadusel ka äkkpidurdada.
Sõites, kiirendades ja pidurdades arvesta teeolude ja ümbrusega. Vali kiirus vastavalt sellele, kuidas suudad pidama saada nii tavaolukorras kui ootamatuste korral. Kiirendades liiguta keha raskus ettepoole ja toeta võimalusel üks jalg tõuksi platvormi tagumisse otsa. Pidurdades vastupidi – vii keharaskus ennetavalt tahapoole ja üks jalg platvormil ettepoole ja siis vajuta pidurit.
Tõukside pidurid on erinevad. On elektrooniline pidur, tagumise ratta jalgpidur, ketaspidurid jne. Pidurihoovad sarnanevad ratta piduri heeblitele või on hoopis vasaku pöidla all. Piduritest aru saamine on esimene asi, mida uue tõuksiga sõitma minnes endale selgeks teha. Valdava osa tõukside pidurite heeblid on vastupidised jalgratta omadele – tõukerattal on vasaku käe all tagaratta pidur ja parema käe all esiratta pidur. Kui need sõites segamini ajada on väga tõenäoline üle lenksu lendamine.
Paljudes riikides on eraldi regulatsioon, kui efektiivsed peavad elektritõukeratta pidurid olema. Üks näide on Norra, kus elektritõukeratta peab kiiruselt 20km/h peatumiseni saama pidurdada 4 meetriga. Pidurite kohta on regulatsioonid ka Saksamaal. Igaüks võiks oma tõuksiga teha äkkpidurduse testi – märkida asfaldile 2 joont, nt 5m vahega. Ja siis sõita 20km/h ja proovida tõuks pidama saada. Selline proov aitab sõitjal ka aru saada, kuidas ta tõuks sellises olukorras käitub.
Mida see praktikas tähendab? Näiteks lähened tänavanurgale, kus ei ole võimalik nurga taha näha. Ilmselgelt ei saa sinna välja sõita 20 või 25km/h, kuna pidurdusmaa on vähemalt 5m. Kui sealt astub ette jalakäija või sõidab auto, ei ole enam võimalik pidama saada. Seetõttu võiks sellistele kohtadele läheneda mitte rohkem kui 10km/h, sest see kiirus võimaldab hetkeliselt peatuda. Sama ettevaatust tuleks rakendada hoovide väljasõitude juures, poodide ja kohvikute välisuste eest möödudes jne.
Elektritõukeratas on jalgrattaga võrreldes üsna lühike. Erinevalt jalgrattast asetseb tõuksi esimene ratas üsna otse lenksu all. Lisaks on tõuksi ratas 3-4 korda väiksem kui jalgrattal. Ja olgem ausad, enamike tõukside geomeetriale pole väga palju tähelepanu pööratud. Kõik see kokku tähendab, et valdav osa elektritõukse on sõidul märkimisväärselt vähem stabiilsed kui jalgratas. Lihtne näide – osavam sõitja võib jalgrattaga sõita käed lahti, tõuksiga see võimalik pole. Isegi ühe käega sõit ei tule kõne alla.
Selle tõuksi eripäraga tuleb arvestada kurvides, aukude läbimisel, pidurdades, kiirendades. Võtame näiteks elektroonilise esipiduriga tõuksi Ninebot ES4. Sellega kurvis järsemalt pidurdades, võib see väga lihtsalt kukkumisega lõppeda – esimene ratas peatub, või libiseb alt ära ja kukudki. Pidurdada tuleks sellise tõuksiga sirgel lõigul enne kurvi, või siis pidurdada ettevaatlikult kurvis tagumise piduriga.
Enamikel tõuksisõitjatel on kogemus äärekividega – midagi pole teha, sõit tuleb katkestada, tõuks äärekivist üles tõsta ja siis jätkata. Pisut kobedamate tõuksidega nagu näiteks ETWOW Booster V või Inokim OxO (pildil päises), millel on amordid, saab madalamast äärekivist alla sõita. Seda liiga väikse hooga teha ei saa, sest siis võib põhja peale kinni jääda. Kihutada muidugi ka ei maksa. Selleks lasta gaas korraks maha ja vabajooksul liikudes viia keharaskus pisut tahapoole. Enamik tõukse saab sellega hakkama. Aukude läbimisel aitab sama nipp – teha tõuksi esiots kergemaks, et esiratas augu lihtsamini läbiks. Keharaskuse taha viimine on abiks ka mäest alla sõites, eriti olukorras kus on tarvidus pidurdada.
Igal tõuksil on oma iseloom ja selle omanik teab ise kindlasti kõige paremini, mis on ta sõiduvahendi eripärad ja piirid. Neile huvilistele, kes tahavad ohutu sõidu võtteid harjutada, on heaks võimaluseks Voltride elektriliikurite poe poolt läbi viidavad lühikursused Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Neid kursusi tehakse ka firmade kollektiividele. Selleks tuleb eelregistreerida Voltride kodulehel või emailiga info@voltride.com.
