Priidu lugu – väljakutseid ma ei karda!

Priit on üks neid inimesi kelle jaoks tasakaaluliikur ja ka muud liikurid olid miski, mida ta enda ellu ei osanud sobitada. Peres on tal suureks kasvanud 4 last. Vanemale pojale hakkas ühel hetkel elektriline üksratas väga meeldima. Sealt edasi ei olnud pääsu ka Priidul.

Priit, oskad sa meenutada oma esimest kokkupuudet elektrilise üksrattaga?

Arvan, et esimene kokkupuude oli paar aastat tagasi. Nägin kõrvalt kuidas sõber üksrattaga sõitis ning võibolla sain ka korraks proovida, kuid sõitmine tundus väga keeruline.

Meenub sulle kuidas nägid sa üksratast siis ja kuidas näed sa teda nüüd?

Enne kui ma üksratast füüsiliselt nägin olin näinud seda internetis e-poe kataloogis ning seal tundus, et tegemist on ühega paljudest Hiinas väljamõeldud mõttetustest. Praeguseks olen kogenud, et ta on väga praktiline ja erilist sõidunaudingut pakkuv liikumisvahend.

Üks vähestest sõiduvahenditest,  mille kasutamisel on käed vabad koti, vihmavarju või telefoni hoidmiseks.

Kuidas see ikkagi juhtus, et sa võtsid kätte ja hakkasid sõitmist õppima? Mis sind ajendas?

Väljakutseid ma ei karda ning kui kord möödunud aastal oli sõbral rattamatkal elektriline üksratas kaasas, oli huvi proovida.

Kuidas sa õppisid ja kaua läks?

Alguses ei olnud õppimine kerge. Esimesel poole tunni järel olin väsinud ning üksinda suutsin sõita kõige rohkem 10-20 meetriseid lõike. Järgmisel hommikul tuli juba paremini välja ning sain vast 200 meetrit sõidetud. Kuigi jah, pealesaamine ja pööramine valmistas raskusi.

Aga edasi läks juba lihtsamalt

Võibolla oskad midagi teistele alustajatele soovituseks öelda?

See on palju lihtsam kui jalgrattaga sõitma või ujuma õppimine. No püüa mõelda, et sa ei ole kunagi jalgrattaga sõitnud ning näed esimest korda elus kedagi sõitmas. Kujuta ennast esimest korda jalgratta sadulasse istumas ning püüdmas tasakaalu hoida.

Ilmselt sa seda kujutleda ei suuda:), sest nüüd sa ju sõidad rattaga, ja see on imelihtne. Üksrattaga on sama lugu. Algus on see arusaamatu, aga kui sa sellega sõidad, tundub see imelihtne.

Üks erinevus on veel – kui üksratast õppides tundub tasakaal kaduvat, siis suudad enamasti oma jalgadele ikka püsti jääda, astudes või joostes üksratta pedaalidelt maha.

Oskad sa kirjeldada üksrattaga sõitmise oskuse erinevaid tasemeid?

Õppija tase, kes ei suuda veel oma soovitud suunas pöördeid teha ning ilma välise põhjuseta tasakaalu kaotab, möödub kiiresti. Tagurpidi sõitmist, hüppeid , astmetest alla ja üles ning ühe jalaga sõitmisi ei pruugi üldse õppima hakatagi. Need kuuluvad vast edasijõudnu tasemele.

Mis tasemel sõitjaks sa ennast pead?

Keskpäraseks. Kuigi ma olen üks nendest, kes oskab tasasel maal  ka tagurpidi sõita. Pisut juba oskan ka äärekividest alla ja üles liikuda.

Kuidas sa üksratast praegu kasutad?

Eelkõige linnas liikumisvahendina punktist kodust tööle, või siis nagu öeldakse, punktist A punkti B. Käin ka sageli Tartust Tallinna ja enamasti mitte autoga vaid rongiga. Siis on üksratas alati kaasas. Eestis pole ühtegi linna, mis oleks liiga suur kui üksratas all :).

Oskad sa öelda palju sa sõidad kuus või aastas?

Õppisin sõitma alles sel suvel seega pikemat statistikat on raske teha.  Kuus sõidan umbes 100-200 km.

Mis su pere sellest arvab? Kui ma veel õppisin sõitma siis olid abikaasa veidi mures. Aga 50. sünnipäevaks kinkisid mulle Kingsong 16S üksratta.

Loe lisaks Timuri kogemust elektrilise üksrattaga!