Voltride ajaloonurk vol 1. Kuidas sündis elektriline tõukeratas?
Elektriline tõukeratas – neid ei olnud üldse ja siis olid nad järsku kõikjal. Linnatänavatel üle maailma oli toimunud pööre, revolutsioon! Ent mitte mässav, laulev või verine, vaid hoopis vaikne ja roheline. Niivõrd loomulik, et selle sündimist vaevu märkasime.
Kuigi elektritõukeratas on väga popiks saanud just lähiaastatel on selle ajalugu siiski märksa pikem, kui viimased 5-6 aastat. Selle vahva kaherattalise juured ulatuvad tegelikult pea sama kaugele kui autol!
Loe edasi ja saa teada, milline on selle eesrindliku kergliikuri sünnilugu ja kuidas ta jõudis sinna kus täna on!
Kas ajalugu tõesti sama pikk kui automobiilil?
Aasta oli 1886, kui härrad Daimler ja Benz üheskoos oma hobuvankrile sisepõlemismootori külge sättisid. Seda kuulsat hetke loetakse maailma kõige esimese auto sünniks. Ent ka tõuksi entusiastid ei maganud! Erinevaid kontseptsioone oli loodud juba 19. sajandi algusest ning esmakordselt anti patent akutoitel liikuvale jalgrattale välja 1895. aastal.
Esimene tõukeratas sündis 1913, kui Ameerika Ühendriikide leiutaja Arthur Hugo Cecil Gibson patenteeris mudeli nimega Autoped. Sel olid 10 tollised rattad, tuled, pasun, kitsuke platvorm ning isegi juba siis, kokkuklapitav lenks. Kõlab ju nagu täiesti tänapäevane tõukeratas!
Tõsi, elektriline tõukeratas oli veel mägede taga. Jõuallikaks oli õhkjahutusega neljataktiline bensiinimootor ja käikude vahetamisel tuli appi sidur. Esimene tõuks liikus kuni 32 km/h ja arendas 1.1 kW võimsust. Kaalu oli sel 60 kg jagu ja ühe paagitäiega võis jõuda ca 200 km kaugusele.
Lisaks eraklientidele kasutasid sõiduvahendit meeleldi postiteenuste osutajad, politsei ja armeebaasid. Muide, ka kuulsad kodanikuaktivistid, naiste hääleõiguse eest võitlevad sufražettid olid väidetavalt Autopedi innukad kasutajad!
Tõuksi teine tulemine ja esimene “päris” elektriline tõukeratas
Huvi Autopedi tõukeratta vastu jahtus siiski üsna kiirelt. Samal ajal tegid võidukäiku ka motoriseeritud jalgrattad ja mootorrattad ning maailma esimene tõuks jäi neile alla. Ent esimene märk oli siiski maha pandud!
Järgmised kümnendid möödusid plahvatusliku autostumise tähe all, idee iseliikuvast kergliikurist püsis varjusurmas. Kuniks saabusid 80-ndad. Autod, soengud ja gläm-rock jätkasid küll endiselt paisumise taktis, ent taaskord tekkis kõnniteedele ka midagi väikest ja nobedat – Go-Ped!
Jällegi oli leiutajaks ameeriklane, seekord Steve Patmont, kes 1985-ndal aastal tõi turule enda nägemuse motoriseeritud tõukerattast. Nüüd oli mootor liikunud eest taha, masin oli saanud ajastule kohaselt värvilisem ja kogu tõuksi olek oli sihvakas ja noortepärane.
See oli taassünd ning kuigi mudelid kasutasid jätkuvalt tillukese sisepõlemismootori abi, siis mõnedel andmetel oli just Patmont Motor Werks esimene, kelle tehasest aastal 2001 esimene elektriline tõukeratas välja veeres!
Bratwursti maias šveitslane annab oma panuse
Sellise kerekujuga tõuks nagu me seda täna teame, sündis alles aastal 1997.
Zürichis elav Wim Ouboter soovis külastada oma kodu ligidal asuvat lemmikrestorani, et seal üks maitsev vorstieine süüa. Teekond oli jala käimiseks liiga pikk, jalgratta jaoks aga liiga lühike ning seetõttu tuli mees ideele läbida vahemaa millegi kolmandaga. Sündis Razor, kerge ja kompaktne täiskasvanute tõukeratas.
Ühtlasi lahendas mees sellega niinimetatud “viimase miili”, ehk teekonna lõppjärgu läbimise probleemi. Kuigi Razoril puudus mootor sootuks ning edasi tuli liikuda “kondiaurul”, kujunes sellest tõeline hitt-toode, eriti just noorukite seas.
Idee tõuksist kui praktilisest liikurist oli elujõulisem kui kunagi varem, konseptsioon oma kuju leidnud ning lava valmis viimaseks puuduvaks komponendiks – tehnoloogia saabumiseks.
Li-ion akud algavatavad tõuksibuumi!
Liitiumioonaku oli leiutatud juba 80-ndatel, ent selle tõsisem levik algas alles uuel aastatuhandel. Akude hinnad püsisid siiski kõrgel, mahutavused väikesed ning seetõttu ei suutnud elektritõuksid teistele kergliikuritele liiga palju konkurentsi osutada.
Kõik muutus kui Li-ion akude hinnad 2010. aastal märkimisväärselt langema hakkasid. Nüüd said tõukerataste tootjad pakkuda oma mudelitel suuremat läbisõitu, hinda samal ajal taskukohasena hoides. Esimesena Aasias populaarsust koguma hakanud elektritõuksid vallutasid maailma 2017. aastal, eelkõige tänu ühisjagamisteenuse pakkujatele.
Kättesaadavad renditõuksid võeti hästi vastu ning üha enam inimesi on neist saanud indu soetamaks endale ka isiklik elektritõuks. Kõigest mõne aastaga on pakkumine muutunud tohutuks ning igaüks saab valida enda vajadustele ja nõudmistele vajaliku linnaliikuri. Aga mitte ainult! Aina rohkem näeme tõukerattaid, millel all maastikurehvid ja amordid, ikka selleks, et tõukeratas oleks kasutatav igal pinnasel.
Niisiis, elektritõuksi ajalugu ulatub enam kui 100 aasta taha. Ent mida toob tulevik? Võimatu ennustada, kuid loodetavasti jätkab elektriline tõukeratas samal rajal, olles loodussõbralik, kuluefektiivne ja eelkõige mugav sõiduvahend igapäevaseks liiklemiseks!
