221,3 kilomeetrit Gotway Monster Pro-ga?

Kui Veteran Sherman tõusis elektriliste üksrataste tippu, üllatas kõiki selle aku suurus. Tegime 2020. aasta sügisel reaalse sõiduulatuse testi, mille käigus sõitis Markus ühe päeva jooksul ühe laadimisega Tallinnast Pärnusse – kokku 140 km.

140 km väljakutse Veteran Shermaniga.

Peagi pärast seda tutvustas Gotway Monster Pro mudelit, mis oli mitme näitaja poolest üks suurimaid elektrilisi üksrattaid – nii ratta läbimõõdu, aku mahutavuse, võimsuse, kaalu, sõiduulatuse kui ka tippkiiruse poolest.

Loomulikult tekkis meil kiusatus võtta Monsuga (hüüdnimi, mida Monster Pro kohta vahel kasutasime) ette veelgi suurem väljakutse – läbida ühe laadimisega ligikaudu 195 km pikkune teekond Tallinnast Tartusse.

Plaani kohaselt pidi Markus sõitma Monsuga ning Mart pidi teda Shermaniga saatma nii kaua, kuni Shermani aku vastu peab. Ootamatult jäi Markus aga vaid päev enne väljakutset haigeks, mistõttu pidi Monster Proga sõitmise enda peale võtma Mart.

Meie sõber ja Voltride klient Rocco, kellel oli Monster Pro selleks ajaks olnud umbes pool aastat, laenas meile väljakutse jaoks oma ratta. Suur tänu talle!

Suur küsimus oli aga endiselt õhus – kas Tartusse on üldse võimalik ühe laadimisega jõuda? Kas akus jätkub piisavalt energiat?

Kui vaatasime meie varasema, 140km pikkuse Shermaniga Tallinnast Pärnusse tehtud sõidu andmeid, ei tundunud väljavaated just eriti julgustavad. Keskmisel kiirusel 25–30km/h oli energiakulu umbes 22Wh/km. Samas oli toona väljas vaid umbes 8 °C ning kogu sõit tehti püsti seistes.

Tallinnast Tartusse jõudmiseks oleks samasuguse energiakulu juures vaja olnud lausa 4300Wh akut! Teine võimalus oli vähendada keskmine energiakulu umbes 18Wh/km-ni. Vastasel juhul polnud lootustki!

Gotway Monster Pro testipäeva hommik

Äratus kell 6.30. Kiire pilk aknast välja – naabermajade katused olid kõik märjad. Mitte just parim päev sõitmiseks õõnesvõlliga mootoriga üksrattal, mille puhul võib niiskus mootorisse pääseda. Kiire kõne ratta omanikule kinnitas meie kartusi. „Mina ei läheks,“ kõlas vastus. Sõit tuleks ära jätta. Oih!

Stardipaigas kokku saades otsustasime siiski vaadata, millised on teeolud linnast mõne kilomeetri kaugusel. Selgus, et tee oli valdavalt kuiv. Seega oli kõik korras – võisime teele asuda!

Võrdluseks mõned andmed ratta ja sõitja kohta. Ratas kaalus 43,1 kg ning sõitja koos varustusega 84,9 kg, seega oli kogukaal 128 kg.

Varasem läbisõit: rattal 7500 km ja sõitjal 5000 km, millest Monster Proga oli sõidetud vaid 1 km. Rehviks oli Michelin Pilot Street (24,2″), rehvirõhuga 2,1 bar.

Ka ilm ei olnud päris ideaalne – väljas oli 14 °C. Aku oli aga täis, näidates 99,9 volti, ning kõik olid eelseisva väljakutse pärast päris elevil.

Start

Start toimus kell 8.55 Tallinna idapiiril. Vau! Esimest korda Monster Proga istudes sõitmine oli päris üllatav kogemus. Arvestades ratta tohutuid mõõtmeid, ei tundunudki põlved ebamugavalt vastu rinda surutuna. Iste võeti viimasel hetkel Gotway MSP pealt. Olime jõudnud järeldusele, et püsti sõites pole Tartusse jõudmine lihtsalt realistlik – õhutakistus oleks liiga suur.

Jalgrattaga sõites muutub õhutakistus veeretakistusega võrdseks umbes 15km/h juures. Elektrilise üksratta puhul me täpset piiri ei tea, kuid istudes sõites on see tõenäoliselt üsna sarnane. Püsti sõites suureneb õhutakistus veelgi. Kiirusel 25–30km/h moodustab õhutakistus juba umbes 80–85% kogu sõidutakistusest. Seadsime kiirusehoiatuse 32km/h peale, et vältida liiga kiiret sõitu, ning Mardi eesmärk oli hoida kehaasend võimalikult aerodünaamilisena.

Linnast välja pääsemiseks pidime kasutama väiksemaid kõrvalteid, et vältida kiirteid. Naljakal kombel polnud aga keegi eelnevalt täpselt kontrollinud, milliseid teid mööda sõita. Seega tuli esimese asjana telefonis Google Maps avada ja marsruut üle vaadata. Loomulikult ilma peatumata – multitasking sõidu ajal 😉 Vaatamata Google’i abile õnnestus meil siiski kaks korda ära eksida. Teisel korral sattusime aukliku ja kivise kruusatee peale. Sellistel teedel sõites poleks aku kindlasti Tartuni vastu pidanud.

Esimese 10km järel oli akut alles 89%. Kiire arvutus ja tulemus polnud just julgustav. Mis toimub? Neile, kes lisaks sõitmisele jälgivad ka oma ratta aku pinget, pole see midagi uut – alguses toimuv järsem pingelangus on tavapärane. Aga kui ees ootab veel 185km ja esimese 10 kilomeetriga on näidiku järgi kadunud juba 11% akust, mõjub see ikkagi veidi murettekitavalt.

Enne sõitu olime uurinud ka teisi Monster Proga tehtud elektriliste üksrataste sõiduulatuse teste. Marty Backe oli Lõuna-Californias suutnud läbida 101 miili ehk umbes 167km. Tema energiakulu oli ligikaudu 20Wh/km ning ta sõitis püsti. Wrongway tegi oma testi Poolas istudes ning läbis 219km, kulutades umbes 16Wh/km. Keskmised kiirused olid meie omadega sarnased – ligikaudu 25–35km/h, keskmise kiirusega alla 30km/h. Mõlemad testid tehti kahe päeva jooksul ning meist soojemates tingimustes.

Sellest järeldus meie jaoks üsna selgelt, et ainus realistlik võimalus Tartusse jõuda oli sõita istudes. Energiakulu ei tohtinud ületada 17,5Wh/km – see oligi meie eesmärk.

Teel

Pärast esimest 20 kilomeetrit hakkas kõik juba kontrolli alla saama. Olime leidnud tee väiksema liiklusega maanteele ning Monster Pro tundus üllatavalt mugav ja kergesti juhitav. Ratta suur mass ja mõõtmed muutsid sõidu väga stabiilseks.

Jõudsime järele ühele vanemale härrale jalgrattal, kes esimesest ehmatusest kiiresti toibus ja küsis: „Kas see on kurgikäru?“ Meil pole õrna aimugi, millest selline võrdlus tuli, aga alustuseks sobis hästi küll ;). Kurgikäruga Tartusse! Seda, et me päriselt Tartusse teel oleme, keeldus ta aga uskumast.

Videotiim sõitis Mardi järel saateautos, mis täitis ühtlasi turvaauto rolli. Sama lahendus toimis hästi ka meie eelmisel sõidul Pärnusse. Möödasõitvatele autodele tekitas see küll veidi ebamugavust, kuid üksrattaga sõitjale pakkus turvaauto kindlasti palju kindlamat tunnet. Kui maantee kõrval oli olemas kergliiklustee, kasutasime loomulikult seda. Kogu teekonnast sõitsime kergliiklusteedel umbes 20km.

Kuna me polnud endiselt kindlad, kui kaua aku vastu peab, kontrollisime aeg-ajalt äpist selle seisu. 30km läbimise järel oli akut alles 83%. See tähendas, et viimase 20 kilomeetriga oli kulunud vaid 6% ehk umbes 3% iga 10km kohta. Pole üldse paha!

Energiakulu tundus tugevalt sõltuvat ka teekatte kvaliteedist – ja Eesti teede kvaliteet võib teatavasti päris palju erineda. Samuti näis olulist rolli mängivat Mardi sõiduasend. Kui ta proovis end võimalikult väikeseks teha, nii et meenutas ratta peal peaaegu ujujat, vähenes ka energiakulu kilomeetri kohta.

Kui läbitud oli 52km, näitas aku endiselt 72% ja pinget 93,8V. Tundus, et meie võimalused ühe laadimisega Tartusse jõuda olid märgatavalt paranenud.

100km järel ehk umbes poolel teel tegime peatuse Järva-Jaanis. Seal avastasime, et üllatavalt suur osa sellest väikesest alevist on pühendatud tuletõrjemuuseumile ja vanadele tarbesõidukitele. Mõnusalt omapärane koht video filmimiseks!

Seejärel oli aeg lõunaks. Mitte rattale, vaid meile. Aku näitas sel hetkel 49%. Mis arvate – kas jõuame Tartusse välja või mitte? Meie Facebooki jälgijate seas valitses arvamus, et ilmselt jõuame kohale või jääb lõpust vaid mõni kilomeeter puudu.

Järva-Jaanist lahkudes tegeles Mart taas sõidu ajal telefoniga ja oleks peaaegu otsa sõitnud keset teed jalutavale kanale. Seega tasub üksrattaga sõites pilk alati teel hoida – kunagi ei tea, mis või kes ette võib sattuda.

120km läbimise järel oli akut alles 39%. Samal ajal muutus ka teekate järjest kehvemaks – kohati meenutas see pigem kruusateed, millele oli lihtsalt õhuke asfaldikiht peale tõmmatud. Energiakulu kasvas kohe märgatavalt.

Kas teha ümbersõit?

Täiesti ootamatult sattus meie teele kohustuslik 15km pikkune ümbersõit. Põhimaanteel olev sild oli remondis ja tee liikluseks suletud. Kuna sild pidi avatama juba kümne päeva pärast, lootsime, et ehk on vähemalt mingi osa sellest juba valmis ja pääseme kuidagi üle jõe.

Ja tõepoolest – silla betoonkonstruktsioon oli valmis. Oli ainult üks probleem: seda kaeti parajasti mingi liimitaolise ainega ning oli selge, et töömehed meid sealt üle sõita ei lase. Mõlemal pool silda oli aga umbes 30 cm laiune betoonserv. Objektijuht pakkus välja, et võiksime mööda seda üle jõe minna. Saateauto pidi samal ajal kasutama ametlikku ümbersõitu.

Mart: Jah, ehitusmehed olid väga uudishimulikud ja tahtsid teada, millega me õigupoolest sõidame. Kui nad kuulsid, et oleme SELLE ASJAGA teel Tartusse, läksid nad päris elevile ja tahtsid igati aidata, et saaksime oma teekonda jätkata. Ülemus küsis isegi, kas sellega sõitmine ohtlik ei ole – üsna ebatavaline küsimus elektrilise üksratta kohta :). Kui aus olla, siis kogu reisi kõige ohtlikum hetk oligi ilmselt selle silla ületamine mööda kitsast serva.

Kas jõuame lõpuni?

160km läbimise järel oli akut alles 24% ja pinge 83,8V. Pole paha! Polari spordikell näitas samal ajal läbitud vahemaaks 149km. Seega oli ratta ja Polari näitude erinevus umbes 7%. Teeviitadega võrreldes tundus Polar olevat veidi täpsem, kuigi ka see näitas tegelikust pisut väiksemat vahemaad.

Tuju oli hea ja olime üsna optimistlikud. Samas oli minna veel umbes 40km. Teadsime, et Tartule lähenedes muutub maastik veidi künklikumaks ning tõusud tähendavad paratamatult suuremat energiakulu.

Mida me aga ei teadnud, oli see, et ees ootab veel üks teeremont. Umbes 10km pikkusel lõigul oli asfalt teelt maha freesitud. Freesimissoontega paralleelselt sõites oleks Mart peaaegu tasakaalu kaotanud. Hiljem ütles ta, et see oli kogu päeva kõige raskem teelõik. Ka akule mõjus see rängalt – 180km järel oli alles vaid 8%, aga sõita tuli veel umbes 20km. Tartusse jõudmine ei tundunud enam kuigi realistlik.

Viimased kilomeetrid olid juba päris närvesöövad. Sihtkohani oli jäänud 3,5km ja akut näitas vaid 1%. Ratta omanik oli meile öelnud, et Monster Pro puhul on üsna tavaline, et isegi siis, kui näidik jõuab 0%-ni, suudab ratas veel mõnda aega edasi sõita. Kui palju täpselt, seda ei osanud keegi öelda.

198,8km juures jõudis aku näit 0%-ni ja pinge oli langenud 79,9 voldini. Viimane tõus enne Tartut võttis akust viimase. Monster Pro aga jätkas endiselt liikumist kiirusega 25–28km/h. Ei mingit piiksumist ega hoiatussignaali.

Saabumine

Jõudsime Tartusse kell 18.10 – jah, jah, jah! Monster Pro odomeeter näitas läbitud vahemaaks 201,1km ja Polari spordikell 187km. Aku näit püsis kindlalt 0% peal ning pinge oli langenud 78,4 voldini.

Kogu teekond kestis 9 tundi ja 15 minutit, millest puhast sõiduaega oli umbes 7,5 tundi. Keskmiseks energiakuluks kujunes vaid 15Wh/km – isegi parem, kui olime lootnud. Ratas pidas vastu ja jõudis kohale. Aga kuidas oli lood sõitjaga?

Mart: 7,5 tundi selle liikuva „kurgikäru“ otsas istuda polnud sugugi lihtne. See ei olnud küll nii kurnav nagu näiteks maratoni jooksmine, kuid peamine raskus seisnes selles, et pidin kogu selle aja olema enam-vähem ühes ja samas asendis.

MSP iste oli sõna otseses mõttes tagumiku päästja. Sellest hoolimata polnud pärast 150km läbimist rattale tagasi istumine enam just kõige meeldivam tegevus. Valutama hakkasid ka mõned üsna ootamatud kohad – näiteks vasak külg ja jalad põlvedest allapoole. Aga kui oled just nii pika sõidu edukalt lõpetanud, siis selliste asjade üle väga ei kurda!

Epiloog

Kuna ratas ei tundunud olevat sugugi nii „väsinud“, kui olime oodanud, otsustasime sõita seni, kuni see enam edasi ei lähe. Marty Backe’i tulemus oli meil juba ületatud. Seega jäi vaid üks eesmärk – ületada Wrongway rekordiline sõiduulatus 219,3km.

Kuni 218km-ni toimis ratas endiselt väga hästi, seejärel algas piiksumine. 220km juures rakendus tilt-back ehk pedaalide tahapoole kallutamine, millega ratas annab märku, et sõitu tuleks aeglustada. Lõplikult muutus edasi sõitmine võimatuks siis, kui ühe sõidu läbisõidunäit jõudis 221,3 kilomeetrini. Päris kena punkt ühele väga pikale päevale!

Pärast arvutuste täpsustamist saime Monster Pro aku reaalselt kasutatavaks mahutavuseks 3258Wh (Gotway tehaseandmetes on nimimahutavuseks märgitud 3600 Wh). Meie arvutus põhineb eeldusel, et madalpingekaitse rakendub 3,1V juures elemendi kohta. Samsung 21700 50E elemendi tegelik kasutatav mahtuvus vahemikus 3,1–4,2V on tootja andmetel 4,65Ah. Selle põhjal kujunes tegelikuks energiakuluks 14,7Wh/km. Pole paha!

Kogu teekonna jooksul töötas ratas probleemideta. Ka temperatuur püsis ootuspäraselt madal. Kindlasti ei ole see aga viis, kuidas Monster Proga igapäevaselt sõita – see ratas on loodud eelkõige kiiruse jaoks. Seega mõtleme juba järgmise väljakutse peale. Kui teil on ideid, mida järgmisena ette võtta, andke meile teada!

PS. Kui keegi plaanib ise sarnast sõiduulatuse testi teha, siis kõige olulisem on vähendada õhutakistust. Abiks on väiksem kiirus, näiteks 15–20km/h. Samuti tasub muuta enda sõiduasend võimalikult aerodünaamiliseks ja vähendada keha esipindala – proovige olla pigem nagu labidas kui telliskivi.

Rehv võiks olla võimalikult kitsas ja väikese veeretakistusega ning rehvirõhk umbes 3 bar. Valige võimalikult kvaliteetse asfaldiga tasane marsruut, kus on vähe tõuse ja võimalikult vähe kohti, kus peate sunnitult peatuma. Kui sõitja kaalub umbes 50kg, peaks Monster Proga olema võimalik ületada isegi 300km piir.