Kuidas valida elektrilist üksratast? Lihtne ja praktiline juhend

Elektrilise üksratta valimine tundub üsnagi keeruline. Ja ausalt – alguses ongi. Eriti uustulnukale. Mudeleid on palju ja internet täis erinevaid arvamusi. Asi muutub palju lihtsamaks, kui alustad ühest küsimusest: kus ja kuidas sa päriselt sõitma hakkad? Enamik inimesi ei tee seda. Ja sealt algavad ka valed otsused.

Aga et su stressi mitte lakke tõsta, ütleme lohutuseks, et sajad meie kliendid on omale soetanud rohkem kui ühe ratta! Esimene ei pea olema viimane. Oleme selguse huvides elektrilise üksratta kasutusviisid jaganud järgmistesse kategooriatesse: rattad algajatele, linnasõidu rattad, pikamaasõidu rattad, hüpete ja maastikurattad, võistlusrattad.

Allpool on kõige olulisemad asjad, millele enne ostu mõelda.

Algaja kuld – kui kogenud sa päriselt oled?

Kui oled täiesti algaja, on mõistlik valida rahulikuma ja lihtsama “iseloomuga” mudel. Eelkõige tähendab see seda, et rattal on madal raskuskese ja madalal-asetsevad pedaalid, mis teeb juhtimise märksa lihtsamaks. Ratas ei peaks olema liiga raske (nt kuni 25kg) ja on korpuse mõttes “lollikindel” – pole kergesti purunevaid osi, mis algaja kasutaja käes võiks katki minna. Üks meie kindlaid soovitusi esimeseks rattaks on Kingsong 18L või 18XL, samuti Kingsong 16S. Noortele ja kergema kaaluga inimestele (naisterahvad) võib olla mugav alustada ka Kingsong 16S või 14D/S-ga. Laste jaoks on põnev ka Kingsongi korvpall ehk 9S mudel. Kes end eriti ebakindlalt tunneb, võiks alustada Inmotion E22-ga – 2-rattaline üksratas, mis seisab ise püsti igas suunas.
Kui sul on juba tasakaalu kogemus (nt rula, lumelaud, tasakaaluliikur, slackline, sportvõimlemine vms), võid alustada ka nõudlikuma ja võimsama ratta peal. Aga see ei tähenda, et pead kohe kõige kallima masina ostma (mida ka tehakse, ja selles pole midagi hullu)..

Kasutus paneb asja paika – milleks üksratast kasutad?

Enne kui hakkad tehnilisi näitajaid võrdlema, mõtle läbi, kus ja kuidas sa reaalselt sõitma hakkad. Igapäevaseks tööle-koju liikumiseks on kõige olulisem see, et ratas viiks sind kindlalt kohale ja ka tagasi koju. See tähendab, et rattal on piisavalt sõiduulatust, hea manööverdusvõime linnaliikluses ning korralikud tuled, kui liigud ka hämaral ajal. Väga praktiline detail on käepide – nii saad ratast poes, kontoris või ühistranspordis lihtsalt enda kõrval lükata, selle asemel et kummargil ratta kohal joosta.

Linn ei vaja monstrumit

Linnasõidu rataste hulka tuleb mahutada suurem valik rattaid. Osade kasutajate jaoks on oluline, et linnasõidu üksratas oleks kerge ja kompaktne – et teda oleks lihtne ühistransporti kaasa võtta. Teised tahavad jälle mugavust – et oleks amort ja iste. Kolmandad soovivad kõrget veekindluse astet, kuna see ratas peab toimima iga ilmaga. Jne, jne. Üldiselt pole linnasõidurattaks mõtet osta massiivset, suure akuga monstrumit – sellega linnas majandamine läheb liiga keeruliseks. Välja arvatud juhul kui teed selle rattaga näiteks tööd kullerina. Siis on olulised aku suurus, korralik amort ning veekindlus.
Linnasõidu üks eripärasid on sagedased kokkupuuted teiste liiklejate ning jalakäijatega. Kuna üksratastel tavapäraselt rattakella pole, võiks kuskil ratta küljes või käes üks rõõmus rattakell olla. See muudab jalakäijatest möödumise ohutumaks ja mõnikord ka lõbusamaks.

Pikk distants tahab suurt akut

Suur, stabiilne, hea sõiduulatusega ja mugav ratas on aga eelistatud, kui soovid üksratast kasutada pikematel väljasõitudel sõpradega. Või on sul vajadus sageli pikemaid distantse läbida – nt 60 km linnast maakoju, 25 km kodust rongijaama jne. Pikamaasõidu rattal on suurem aku, nt 3600 Wh, suurema läbimõõduga rehv (18-20”), enamasti ka amordid ja iste. Sõiduvarustuses võiks (lisaks täis kaitsevarustusele) olla tahavaatepeegel ning lahtise kiivri korral ka prillid. Kogemus näitab, et neid suuremaid rattaid eelistavad tihti suurema kehakaaluga mehed – siis pole muret et rattal aku või jaks enne lõppevad kui sõitjal. Sageli on see ka kullerina leiba teenivate inimeste eelistus.

Mets ja hüpped küsivad amorti

Kui plaanid sõita metsaradadel, kruusateedel või kehvema kattega tänavatel (näiteks vanalinna munakiviteed), muutuvad vastavalt ka ootused rattale. Väga oluliseks muutub rehvimuster, vääne ja amort, ning amordi käik ja reguleeritavus. Viimane on eriti oluline neile, kel on plaanis koos maastikuratturitega minna hüppeid ja singleid sõitma. Lisame sinna ka raami ja pedaalide vastupidavuse ning elektroonika tolmukindluse. Maastikusõiduks mõeldud üksrattal on pedaalid maast oluliselt kõrgemal kui linnarattal või enamikel cruiseritel. Seda põhjusel, et vältida kivide ja kändude taha kinni jäämist. Algaja jaoks on kõrgelasetsevate pedaalidega rattaga sõitmaõppimine veidi keerulisem, mistõttu see pole enamikule alustajatele sobiv.

Võistlusratas (ja sõiduvarustus) vastavalt võistlusele

Võistlusrattad on põhimõtteliselt needsamad rattad, mida kasutatakse pikamaa- või maastikusõiduks – nad on lihtsalt nende kategooriate uusimad, võimsaimad ja küllaltki sageli ka kõige kallimad mudelid. Ringraja ratastel on meeletu kiirendus ja tippkiirus, all tippklassi maanterehvid (nt Michelin Pilot Street). Kasutajad sageli modifitseerivad neid rattaid, et saavutada efektiivsem sõiduasend, pidurdus ja kiirendus ning kurvide läbimine. Tihti tehakse ka lisapingutusi ratta kaitsmiseks, kui peaks juhtuma kukkumine. Off-road ja hüpete jaoks mõeldud rattaid modifitseeritakse samuti, tihti lausa võistluse spetsiifiliselt – amordid, rehvid, tugipadjad jne…

Sõiduulatus – võta pigem varuga

Sõiduulatus on number, mida kõik vaatavad — ja millest kõige sagedamini valesti aru saadakse. Tootja lubatud kilomeetrid on mõõdetud ideaalsetes tingimustes – sile asfalt, soe ilm, ühtlane tempo ja sulg-kaalus sõitja 🙂. Päriselus on pilt teistsugune. Sõiduulatust mõjutavad sõidustiil, sõitja kaal, rehvrõhk, kas sõidetakse püsti või istudes, külm ilm, vastutuul, maastik, teekate, sõidukiirus jne.

Seetõttu tasub valida ratas, mille aku pakub natuke rohkem, kui sul igapäevaselt vaja läheb. Et sellest aru saada toome järgmise võrdluse: kui tehase lubatud sõiduulatus on 100 km, (üksratta aku mahutavus ca 2000 Wh) siis reaalselt võiks arvestada, et linnasõidul sõiduulatus on rahulikul sõitjal 70-80% sellest ehk ca 75 km, agressiivsel ja kiiremal sõidul oluliselt lühem, maastikule minnes umbes pool lubatud maksimumist.

Kui sõitja on 90+kg, siis kahaneb sõiduulatus veel -10 või isegi -15%. Külmade ilmadega väheneb sõiduulatus suvega võrreldes veelgi. Sõiduulatus võib olla ka tehase lubatust parem, kui sõitja on näiteks vaid 50 kg kaaluv laps või nooruk. Pooltühja rehviga sõitmine, vastupidi, suurendab energiakulu.

Mida näitab päriselu? Tegime sõiduulatuse testi

Tegime sõiduulatuse testi Veteran Shermani (3200 Wh) ja Begode Monster Proga (3600 Wh). Shermaniga sõitsime seistes, Begodega istudes. Kiirused olid sarnased, vahemikus 25–30 km/h. Sherman kulutas ühe kilomeetri läbimiseks umbes 21,8 Wh ja Begode 14,7 Wh — ehk istudes vähenes meie katses energiakulu ligi 30%. Kokku suutis Sherman sõita 140 km ja Begode 221 km ühe laadimisega.

Siia võrdluseks, et aktiivse (ja kiire) maastikusõidu puhul võib energiakulu olla isegi 40-50 Wh kilomeetri kohta. Neid kulunumbreid aluseks võttes saab igaüks arvestada, milline on planeeritud ratta tegelik sõidu-ulatus “ökotades” või “pedaali põhja” vajutades.

Võimsus ei ole edevuse laat

Tihti vaadatakse esimesena asjana üksratta tippkiirust. Päriselus on olulisem hoopis see, kas rattal jagub võimsust, et igas olukorras sõitjat püsti hoida. Näiteks suurel kiirusel august läbi sõites tekib augu äärest üles sõites hetkeliselt väga suur lisavõimsuse vajadus. Rattal peab see varu olema, muidu kaob tasakaal. Või ka järsust mäest alla sõites – võimas mootor peab suutma ratta ja temal sõitva näiteks 120-kilose mehe enne risttee saabumist seisma pidurdada ilma et mootor läbi põleks.

See on kõige klassikalisem riskijuhtimise küsimus – kas sul on olemas varu, millega kriisist läbi tulla? Üksratta mootori võimsus on turvalisuse seisukohalt üks olulisemaid tegureid. Kuna rataste võimsused on üsnagi erinevad ja tehtud vastavalt kasutamise otstarbele, tasuks see teema Voltride müüginõustajaga läbi arutada.

Võimsam ratas ei tähenda, et peaksid kiiremini sõitma. See tähendab, et sul on rohkem varu – mootor ei tööta pidevalt oma piiri peal ja on väiksem oht, et ratas hakkab suure koormuse tõttu sind pidevalt aeglustama ja hoiatama. See ei ole mugavuse, vaid turvalisuse küsimus.

Suurem ei ole alati parem

Ratta läbimõõt mõjutab sõidukogemust rohkem, kui esmapilgul arvata oskad. Väiksema rattaga üksratas on üldiselt kergem ja väiksel kiirusel paremini juhitav. Sellega on hea manööverdada kitsastes kohtades ning seda on mugavam autosse tõsta või trepist üles kanda. Samas tunned väiksema rattaga rohkem teekonarusi ning auke.

Suurem ratas sõidab seevastu rahulikumalt ja stabiilsemalt, eriti kehvemal teel. Suuremal kiirusel tundub ta kindlam ja “istub” paremini tee peal. Miinus on see, et suurem ratas on raskem ja ebamugavam kui pead seda sageli tassima või ühistransporti kaasa võtma. Esimesel korral ei tundu see raske. Kolmandal korrusel ilma liftita tundub juba väga. Suurima läbimõõduga ratastel (20-22”) avaldub sõites güro-effekt, ratta suunda on raske muuta, eriti kui suure ja raske rattaga sõidab kergem sõitja.

Vedrustus – mugavus, milleta vähesed lepivad

Vedrustus teeb sõidu märgatavalt pehmemaks, eriti kui tänavad on auklikud või plaanid sõita kruusal ja metsaradadel. Hea amort aitab lööke summutada, suurendab oluliselt sõiduohutust. Pikematel sõitudel hakkad seda väga kiiresti hindama.

Kui liigud peamiselt sileda asfaldi peal ja sõidud on pigem lühemad, ei ole vedrustus alguses hädavajalik. See lisab küll mugavust, aga toob kaasa ka rohkem kaalu.

Vihm ja ilmastik — üks vale arusaam võib maksta üle 1000 euro

“Veekindel” ei tähenda seda, et selle rattaga võiks allveelaeva mängida. Igale veekindlusklassile (IP) vastab kasutusviis, millega ratast ei ohustata. See on üks nüanss, millele ratast ostes tähelepanu pöörata. On kurb, kui uus ratas osutub peagi kasutuskõlbmatuks kuna selle omanik ei teadnud, mida võib teha ja mida mitte.

Enamik üksrattaid talub niiskust ja pritsmeid, kuid regulaarne märjas sõitmine tähendab rohkem hooldust – eriti laagrite ja tihendite osas. Niiskuskindluse tekitamiseks kasutavad eri tehased erinevaid metoodikaid. Osad hermetiseerivad korpuse, osad hermetiseerivad komponendid, osad disainivad korpuse vett läbilaskvaks, aga paigutavad elektroonika seal sees nii, et see ei saa niiskeks. Üleliigne niiskus juhitakse all asetsevate aukude kaudu ära.

Sagedasemad ja kallimad vee- ja niiskuskahjud on aku niiskuskahjud ning mootori niiskuskahjud. Odav ei ole ka kontrolleri kahjustumine. Aku riknemise korral võib uus aku maksta kaugelt üle 1000 euro. Kui niiskus on rattasse jõudnud, siis loetakse seda garantiiga mitte kaetud juhtumiks, kui ei ole näha selget toote või koostepraaki.

Kiire otsustusnimekiri

Kui sa ei taha kogu eelnevat meelde jätta, siis alusta siit:

• Kui pikk on mu tüüpiline sõit?
• Kas ma sõidan ainult linnas või ka kruusal/metsas?
• Kas ma pean ratast sageli kandma?
• Kas eelistan kergust ja mängulisust või stabiilsust ja mugavust?

Kui need küsimused panid sind mõtlema, siis oled juba poolel teel õige ratta leidmiseni.

Saada oma vastused meile ja saame koos vaadata, milline elektriline üksratas sinu vajadustega kõige paremini kokku sobib.